Monday, April 9, 2018

To find your heart, its passion displaced

Vastasmaja akendelt peegelduv päike ajab elevile, aga üritan enda hobuseid hoida ja kannatlikult tervist oodata. Eelmine neljapäev olin soojast ilmast nii elevil - lõpuks on lumi ja jää Kadriorust ära sulanud! Lõpetasime tööpäeva varem ära, et ilma nautida, nii et tulin saba seljas koju, panin kõik uued trenniriided ja -papud külge ning pistsin Pirita poole punuma. 

Küll aga... karistas mu enda kangekaelsus mind jälle ära. Samamoodi nagu ma ei oska filme ja raamatuid pooleli jätta, ei oska ma mõõdukalt joosta. Normaalne inimene võtaks esimest kevadist jooksu välitingimsutes kergelt, aga mina. Ei. Ma ei oska. Ikka pidin enda täisringile minema. 9km ja loomulikult teel koju viimased 200m lonkisin. Märg nahk, energiavaru miinuses ja päikse loojumisega kaasnev külm tuul. Esimene emotsioon oli meeliülendav - nii hea ilm ja nii mõnus lõpuks mere ääres end välja elada! 

Kaks tundi hiljem ei jõudnud end ära kiruda, kui kõik hingamisteed tuld lööma hakkasid ja lihasvalu hittis nii, et olin voodis siruli kolme paksu teki all. Klassikaline mina.

Nüüd lakun endiselt kodus haavu... ja mõtlen, et tahaks juba uuesti jooksma minna. 

Aga ei, ma usun, et ma olen lähipäevil taas sadulas - nii palju põnevat teha ja oodata! Tööl tegin lõpuks otsuse ära ja teavitasin, et ma järgmisest kuust ei soovi enam täiskohaga jätkata. Ma pean enda soovid täpsemalt kirja panema, aga ilmselt jään poole kohaga ikka endale meelepärasemaid ülesandeid täitma ja paar korda nädalas käin nägu ka näitamas. Ülejäänud vabadusega on veel plaanid lahtised, aga igav mul kindlasti ei hakka ja olen kõik igatepidi läbi mõelnud - raha pärast ei peaks ka muret tundma hakkama. 

Vabadus ajab elevile. Tahaks rohkem hetki nautida. Eesti kevad ja suvi on nii lühikesed, et kurb on neil kiirustades mööduda lasta. Sel aastal tahaks võimalikult palju ringi hulkuda, käia festivalidel ja avastada kodumaa loodust. Intsikurmule olen juba ammu minna tahtnud, on aeg!

Paari nädala pärast teeme väikse linnapuhkuse ka Amsterdamis, keskkonnavahetus annab alati lisaenergiat. Suvepuhkuse osas tegime ka otsuse ära. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga meile mõlemale on Iisrael sümpatiseerima hakanud. Minule kerge hilinemisega, kuna Duc on tegelikult juba ammu Iisraeli järele vesistanud. Nimelt oli tal Prantsusmaalt lahkudes kaks põhilemmikut: Eesti ja Iisrael. Eesti võitis väga napilt ja ta siiani ei välistaks Iisraeli kolimist. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem hakkab see mõte ka mulle meeldima. Käime Tel Avivis puhkamas ära ja vaatame, mis muljed jäävad. Ma tean ,et Ducile pakub kõige rohkem pinget Iisraeli areng IT ja tehnika maastikul. Mulle pakub huvi nende kultuur ja loodus.

Tegelikult peaks millalgi ka Prantsusmaale minema. Hamoury saab seal parimat ravi, mis võimalik, aga seis on võrdlemisi sama. Eelmine nädal kuulsime nii palju uudist, et arstid tegid katseid nng Hamoury reageeris ehk ta kuuleb-saab aru. Arstid palusid tal erienevaid asju teha piiratud võimalusi arvesse võttes ja ta tegi kõike, mida nad palusid. Ma ei tea, see tekitab nii segaseid tundeid. Mul on hea meel, et ta on teadvusel, aga mul on temast nii kahju, kui mõelda, kui hirmunud ta enda keha lõksus võib olla. 

Baah. 

Igatahes... kell on 13:14, peaks ehk endale mingi hommikusöögi kokku keevitama? Õhtul on uue menüü proovimine, ma üritan kõiki mitte nakatada oma kohaloluga. 

No comments:

Post a Comment