Tuesday, March 6, 2018

Watership down

Nagu ma eelpool mainisin, lugesin viimati raamatu jänestest. Nägin just Redditis ka arutelu selle raamatu üle ja seal leidub kahetpidi arvamusi ning ma samastusin mõlemaga. Tegu on 1972 aasta raamatuga ehk minu meelest on oodatav, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Sellest tulenevalt oli ka minul alguses raske antud raamatut tõsiselt võtta - I mean, see on jänestest.

Kuni üks jänes püünisesse jäi. Ja sealt edasi läks veel süngemaks, nii et ärge seda raamatut lastele lugege. Kui just lootusetult hilja juba pole nagunii. Väike lapsepõlve trauma käib elu juurde, ei?



Millest see raamat tegelikult räägib?

- Enda sisetunde kuulamise olulisusest
- Ebapopulaarsete arvamuste tähtsusest
- Juhtimisest
- Usaldusest
- Halvast parima leidmisest
- Mugavustsoonist ja sellest väljumisest
- Miks on oluline millessegi uskuda
- Teiste aitamise olulisusest
- 'suure pildi' vaatamisest

Ja sealt võib veel erinevaid mõtteid ja küsimusi leida ehk üleüldiselt - ilus raamat ja mul on hea meel, et ma lugesin midagi nii raamidest väljas. Nüüd lähen saba jalge vahel tagasi oma filosoofia ja turunduse juurde.

Lugesin hetkel tausta ka juurde: nimelt raamatu autor Adams teenis Briti armees ja antud raamatu peategelased põhinevad tema sõjaväe majoril ja kaptenil.

''Like a lot of classic books, Watership Down almost didn’t make it to print. After at least seven rejections, author Richard Adams, then 54 and a civil servant, was on the verge of self-publishing the novel when it was finally picked up by Rex Collings, a one-man publishing outfit in London. Collings wrote to a friend at the time, “I’ve just taken on a novel about rabbits, one of them with extra-sensory perception. Do you think I’m mad?


Ma vist vaatan filmi ka ära.

No comments:

Post a Comment