Saturday, February 17, 2018

veebruar ja jänesedraamad

Mõtlesin kaks tundi tagasi, et peaks end kokku võtma ja kuidagi positiivsemale lainele tagasi saama. Siingi on olukord väga morbiiseks läinud, eskuusi. Oli kindel plaan, et tulen kirjutan vahelduseks niisama positiivset täiskasvanu juttu ka. Siis helistas kasuisa ja noh... ta ei helista mulle kunagi (ja mul ei ole selle vastu midagi, kuna mulle absoluutselt ei meeldi telefoniga rääkida) ehk minu väike must süda aimas juba halba. Meie kass Sirius suri tund aega tagasi ära. Äge kass oli ja mul temast palju ilusaid mälestusi! Aga ma lihtsalt ei tea enam. Ma ei hakka enda ema kombel heietama, et ''MIS TOIMUB? Keegi on meile needuse peale pannud!'' vms. Kõik halb, mis viimasel ajal on juhtunud, on bound to happen anyway, ma üritan mõelda, et noh- kui juba, siis juba. Bring it on ja saame kõige selle jamaga ühele poole, sest ma lihtsalt ei oska olla enam.



Jaanuari lõppedes tegin endale lubaduse, et veebruar on minu jaoks enese eest hoolitsemise kuu, kus ma ei rahmelda, ei tööta üle, vaid võtan aja maha ja käin end erinevates iluprotseduurides poputamas jms. Seejuures on mu ülemus kuuaega puhkusel, nii et ma saan endale tervislikku toitu kodus valmis preppida ja üksi kontoris nosida. 

Reaalsuses aga ma lasen pooled ajad üle, sest väljas on külm. Söön terve päeva tervislikult ja tulen koju ning me tellime pitsat ja sööme jäätist. No ma ei tea. ''Talv on.'' Mulle hakkab ühe rohkem tunduma, et ainus põhjus, miks ma ei ole 10kg juurde võtnud, on matcha. Aitäh, matcha. 

Vaatasin just ilmaprognoose ja õues jooksmisest võin veel ainult unistada ja unistangi. Ma ei saa aru, kuidas mõned inimesed saavad ka talvel õues joosta - kuidas Teil kops ära ei jäätu? Ja libedaga pimedas joosta on ju omaette ooper. Ma jõuaks ilmselt max 100m kaugusele, enne kui oma pea lõhki kukuksin. En möista.

Ma vist kunagi varem mainisin ka, et mul on üks veider iseloomujoon - nimelt ma ei oska Teatud asju pooleli jätta. Näiteks ma ei saa jätta pooleli filmi või raamatut, isegi kui see mulle ei meeldi. Mingi eriti totter kangekaelsus lööb välja. Äkki see on üks see 'kasulik' asi, mis me koolist kaasa saame? Samas on see natuke kurb ka, et ma nii dresseeritud olen. Vägisi vaatan isegi kõige halvema filmi ära. Näiteks The Antman. Või see... The Mist! Oh wow, see oli ikka väga eriline. 

Nüüd ma olen seda endale jälle teinud. Ühed päkapikud tõid mulle jõuludeks Richard Adams'i raamatu ''Watership down'', mis on põhimõtteliselt ... jänestest. Nagu... peategelased on jänesed. Ja siis neil on seal oma jäneseprobleemid ja jänesedraamad ja ma niii üritan metafoore näha ja mõelda, et jah, väga armas lasteraamat, mis on kohandatud täiskasvanutele, aga ma lihtsalt ei suuda üle 1-2 lk lugeda, sest ma üle pika aja tunnen, et ma ei saa loetavast mitte midagi. Aga mu enda kangekaelsus ei lase ka loobuda, nii et ma hangun selle raamatu otsas, samal ajal, kui mul on valmis ostetud kolm järgmist raamatut, mis tunduvad nii põnevad. Esimese maailma probleemid. Ja jänesed. 

Sama iseloomujoone juures käib kaasas ka see, et ma naljalt ei nõustu midagi lugema, vaatama või mängima, sest ma tean, et minu jaoks on see suht riskantne. Ah, vaatame mingit lambi asja ja jätame pooleli, kui ei meeldi? Aga ma ei oska nii. 

Ma nüüd lähen loen edasi, mis biif neil rändavatel jänestel teiste ilusamate ja paksemate jänestega on.


No comments:

Post a Comment