Friday, February 16, 2018

Thou these nights are haunting me, I don't want to run, I don't want to leave.

Ma sain täna lõpuks magada! Ja magasingi nagu beebidinosaurus. Viimased nädalad on olnud keerulised ja see kõik imeb energiat nii vaimselt kui füüsiliselt. Vahel mul on süütunne, et minu endaga kõik korras on.

Järgmisel nädalal möödub õnnetusest juba kuu. Mis vahepeal toimunud on? Sõnadesse ei anna seda väga panna, aga ma proovin endast parima anda. Esimesed kaks nädalat hoiti Hamouryd kunstlikus koomas kuni ajuturse alaneb. See võttis oodatust kauem, aga lõpuks jõudis kätte hetk, kus võis hakata teda koomast välja tooma. Meie geniaalsed arstid lubasid kõik erinevaid asju perele, kes on meeleheite tipul: 1. ''homme ei ärka, siis on väga halvasti''; 2. ''kolme päeva jooksul peaks ärkama''; 3. ''ei tea, ootame nädala''. Kui oli möödas kaks päeva, kõndisin palatisse, mis oli meeleheitsest paks ja kuigi ma olen oma elu jooksul igast haigetesse olukordadesse sattunud ja eeldasin, et mul on paks nahk, võttis see vaatepilt klombi kurku. 

Palat, mis on täis voolikuid ja juhtmeid ja pumpavaid ja sisisevaid masinaid ja mida kõike veel. Palati keskel noor mees, kes tundub õndsalt magavat ja tema ümber kaheksa inimest, kes üritavad teda erinevatel viisidel üles äratada. Ekraanid näitavad, et ta on ärkvel. Aga ei ole. See jooksutab juhtme nii kokku - Sulle öeldakse, et ta on ärkvel, aga ta ei reageeri enda kõige lähedasemate inimeste jutule, raputustele, näpistamisele, kõditamisele. Enda pisikese vennapoja Hamoury videokõnele. Null.

Kaks päeva hiljem saame väikse videoklipi sellest, kuidas H silm lahti on ja oma õele otsa vaatab, aga sellega kõik piirdub. Me juhtusime sel hetkel kohvikus olema-vesistama ja paratamatult tundus, et nüüd lõpuks saab kõik korda. Seejärel jäi ta jälle magama. Magab siiani. Esmaspäeval tehti MRT uuring, et vaadata, mis tal ajus toimub ja kas tegu on ajusurmaga. Ei ole - mõned ajurakud on surnud, aga mitte midagi sellist, mis ei võiks taastuda. Osa ajust on kahjustunud ehk tal on pool keha halvatud, aga ka see ei tundu pöördumatu olevat. Telefonis ütles mulle arst, et nende poolest võib nüüd Prantsusmaale transportida, nad ei saa midagi muud teha, kui hooldada, hooldada ja hooldada.

Eile teatas Duc, et järgmise nädala alguses viiaksegi ära. Halb öelda, et tal on isegi veidi hea meel, et H saab lõpuks enda keskkonda ja Duc saab veidi hinge tõmmata, kuna iga päev pärast tööd haiglas olemine ja muutuste mitte nägemine mõjub laastavalt. 

Mul on miskipärast vastupidine emotsioon - mul on tõsiselt kahju, et ta ära viiakse. Ma olen enda peas kõike kuidagi teisiti ette kujutanud: noh, et ta saab siin terveks ja siis läheb koju. Aga nüüd nähes, et ta viiakse samas seisundis Prantsumaale koju, tundub kõik kuidagi lõplik. 

Eks me lähimatel kuudel läheme vaatama ja ma südamest loodan, et see hetk, kus ta isa silmalaud üles tõstis ja Hamory pupillid mööda tuba ringi liikusid ja seejärel mulle pikalt silma vaatasid, ei jäänud meie viimaseks kontaktiks. 

What is life.

No comments:

Post a Comment