Friday, February 2, 2018

the end of the f***ing world

Sarjad said otsa ja seisime silmitsi õhtusöögiga, mille kõrvale polnud midagi vaadata. Otsustasime taustaks panna mängima Netflixi soovitatud ''The End Of The Fucking World'', mis tuli välja alles selle jaanuari alguses. Esimene osa oli imelik, aga piisavalt raamidest väljas, et huvi veel ei kaoks. Kaks osa veel ja müüdud.

Esmamulje on, et tegu on lihtsalt järjekordse indie sarjaga, mis mängib absurdika piiril, aga jätab mõningase reaalsustaju siiski alles. Ametlikult žanriks dark comedy-drama. Minu mõtted liikusid paratamatult raamatuni ''Kuristik rukkis'', mis kirjeldab kasvuvalusid ja enese leidmist üsna sarnases stiilis.


Lugu rääkib 17-aastasest James'ist, kes usub, et ta on psühhopaat, kes juba lapsest peale tapab loomi - kassid, koerad. Seejuures ka hiired ja liblikad jt. Tema unistuseks on leida ka inimohver. Nagu soovitud tutvutab ta mässumeelse ja segaduses Alyssaga, kes teeb ettepaneku koos minema joosta. Ilma igasuguse plaanita saab nende teekonnast üks kaootiline, ohtlik ja südamlik eneseleidmine, mis ei olegi kližeedega üle uputatud.


See on üks esimesi sarju, kus on minu jaoks kohmetud olukorrad ja vestlused põhjendatud ning mulle meeldib, kuidas paraleelselt vestlustega kuuled ka nende mõtteid ja emotsioone. See on kuidagi tervitatavalt... eluline. 

Ma pikalt ei jutusta, lihtsalt soovitan tutvuda, kui Teil ka sarjad otsas ja tahaks mõne pikema päeva lõpus ikkagi midagi vaadata.


No comments:

Post a Comment