Saturday, February 3, 2018

brave new world

Viimane raamat, mida ma liiga kaua lugesin, oli Aldous Huxley ‘Brave New World’. Kui raamatu iva on igati põhjendatud ja ka täna aktuaalne, siis tüübi kirjastiil on vist üks halvemaid, mida ma olen pidanud  taluma. Kes kurat genereerib nii väärakaid lauseid? Ühesõnaga - kirjastiil väga piinarikas, sisu hea.

‘Brave New World’ räägib tuleviku maailmakorrast, kus ühiskond on jagunenud alfadeks, beetadeks, gammadeks jne. Juba ammu ei sünni lapsed loomulikul viisil, vaid laborites läbi kunstliku eostamise. Teadus on jõudnud nii kaugele, et ühest munarakust saab teha kuni 96 identset loodet. Enamasti kasutatakse epsilonide loomiseks. Seejuures on igal kodanikul kindel ülesanne, mida ta täitma peab ja juba titest saati õpetatakse kõigile tõekspidamisi ja uskumusi, mis tagavad igati õnneliku ja toimiva maailmakorra.  

Raamat algab sellega, kuidas juhendaja selgitab õpilastele, kuidas munarakke viljastatakse ja kuidas neist erinevate soodustavate tingimustega alfad kasvatatakse ning kuidas erinevate mürkide ja hapnikuvaeguaega alamklassi kasvatatakse. Titena tekitatakse kõigile erinevaid foobiaid ja assotsiatsioone, mis ei pane tulevikus rumalaid mõtteid mõtlema nagu ‘tahaks maale elama minna’ vms. Juba rüblikutena koolitatakse poisse ja tüdrukuid sensuaalseid mänge mängima, et harjutada sisse mentaliteet, kus seks on tavaline asi, mida pole vaja varjata ning kõik jagavad kõiki. Kui kellelgi tekivad kurvad mõtted või kõhklused, võtab kohe taskust soma tableti, mis tekitab joovastust ja kõik on taas õnnelikud.

Küll aga on antud maailmas paar erakut, kes ei taha enam tabletti võtta ja tahavad vabad olla. Sellest kujunebki raamatu põhiküsimus: kas parem olla õnnelik või vaba?

Kirjastiili tõttu oli 3/4 raamatust paras piin, aga lõpu 1/4 vist peaaegu heastas selle. See 1/4 annab vastuse tekkinud küsimustele ja põhjendab kõike eelpool mainitut. Mingil hetkel hakkab lausa halb, sest läbi arutelude saad aru, kuidas  see kõik võib ühel hetkel jõuda ka tegelikkusesse.

Kui meeldivad raamatud, mis kõditavad närvi just eksistentsi küsimusel, soovitan. Külma närvi ka!

See raamat tuletas mulle meelde, et kunagi plaanisin siin ka Somast kirjutada. Soma on üks kuulsamaid arvutimänge ja ma pole kunagi suur mängur olnud. Küll aga lasin end ümber veenda ja no kurja... Poleks elusees oodanud, et üks ‘mäng’ võib psühholoogiliselt nii sünge olla. Mäletan, et ühel hetkel hakkas meil mõlemal raske olla ja jätsime pooleli. Ja lõpp jättis nii tühja tunde, millele ma siiani mõtlen. Tegelikult on seal mitmeid küsimusi, mis kummitama jäävad. Ja ma pean au andma - pole paremat viisi selle kõige edasi andmiaeks, kui ‘mäng’, mis on väga rahulikus tempos ja kirjeldavas olustikus, kus sa paratamatult end sisse elad. Noh, suht Black Mirror, aga Sul on valikuvõimalusi ja Sa enda arvates teed parimaid valikuid. Või siis mitte.

Aga ma kirjutan sellest eraldi. 

No comments:

Post a Comment