Thursday, February 1, 2018

26.01 ranting

Pea valutab ja magamatus murrab. Ma lihtsalt pean kuskile enda pea tühjaks kirjutama, vastastel juhul jäävad kōik need mōtted ketrama.

Eelmise postituse valguses on praegune jutt justkui alamteema. Halbu asju juhtub meie kōigiga ja nagu ikka üritame neile selgitusi leida ja enda jaoks kōik lahti mōtestada.

Surm ei ole minu jaoks ōudne, aga kui iga natukese aja tagant ja veel nii väiksel ajavahemikul juhtub enda tutvusringkonnas asju, mis annavad kōrvakiilu ja tuletavad meelde, kui randoomne elu on ja kuidas meil tegelikult pole mingit kontrolli enda elu ja tuleviku üle. Ühel hetkel oleme ja planeerime, teisel hetkel oleme sekundite vältel vales kohas ja siis enam ei ole üldse. Kui väiksed on kōik need plaanid ja mured.

Duci sōbrad Hamory ja Melanie tulid pühapäeval Eestisse külla. Hamory on varem ka meie juures olnud ja talle väga meeldib Eesti ja Tallinn, nii et vōttis nüüd enda tüdruku ka kaasa. Teisipäeval käisime koos väljas, meganunnu paar. Melanie jaoks esimene kord Prantsusmaalt välja reisida ja nende inglise keel oli üllatavalt hea. Melanie rääkis, kuidas ta on medōde intensiivraviosakonnas ja see töö on raske, kuna lōviosa patsiente ei ōnnestu seal päästa, aga iga ellujääv patsient on seda kōike väärt.

Nädala alguses oli üliilus talveilm. Kui teisipäeval laiali läksime, tegime Duciga terve tee koju lumesōda. Hamory ja Melanie pidi järgmisel päeval Viljandi lähistele Airbnb majja puhkama sōitma, mis selle ilmaga üks ilusamaid asju, mida Eestis teha.

Eile tulin koju vesiste silmadega Duci juurde. Kolmapäeval oli maanteel autoōnnetus, kus veoauto kaotas juhitavuse ja libises külg ees vastassuuna vööndisse. Seal sōiduautos olnud Melanie hukkus ja Hamory on koomas.
Duc oli eile haiglas ja suhtles saatkonna ja H perekonnaga, kes täna Eestisse tulevad.

Aga rohkem pole midagi teha.
Ega mōelda.

Lääne kultuuris on surm midagi kohutavat ja midagi, millest on parem mitte rääkida. Ignoreerida. Eitada seda, et see juhtub nagunii meie kōigiga.

Ida kultuurides on suhtumine surma samasugune nagu suhtumine ellu. Sellest räägitakse julgelt ja surm on pigem positiivne, kuna elu lōpp on ainult osa suurematest protsessidest ja lahkunu liigub edasi.

Mind vist häirib kōige rohkem see randoomsus. Me tahame ikka uskuda, et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega. Kogu kristlus on sellele üles ehitatud. Tegelikkuses on kōik lihtsalt juhuslik ja kaduv.

Ma vahel mōtlen enda vanaemale ja vanaisale. Milline oli nende noorus, armumine ja unistused. Elavatest keegi ei tea seda enam. Saja aasta pärast ei ole kedagi, kes isegi sellele mōtleks. Kas see on üldse oluline, mis maha jääb? Vōi oligi kōige tähtsam see, et nemad mäletasid, tundsid ja teadsid kuni lōpuni? Ehk peitubki kogu elu ilu just selles. Kui ainulaadne ja isiklik kogemus iga elu on.

Ma ei tea, see on nii totter, et ma end veidi vastutavana tunnen sellepärast, et see kōik just Eestis juhtus. Noh, prantslaste meeles me elame ikka idablokis ja tantsime lōkke ümber. Mis siis veel rääkida sellest, milliseks nad meie maanteid ja haiglaid ette kujutavad. Duc pidi Hamoryst ja palatist pilte tegema, et rahustada.

Ja meie. Meie lendame hetkel Londonisse. Mis on kuidagi vale. Aga me ei saa midagi teha. Hamory perel jalus olla ei ole ka variant ja nad teavad, et vōivad meile igal ajal helistada. Järgmisel nädalal lähme haiglasse vaatama. Arstide sōnul annab järgnev nädal aimdust, mis edasi saab.

Igatepidi väga kurb. Sa ärkad sellisest seisust ja traumast ning sinu kōige lähedasemat ja tähtsamat inimest pole enam kōrval üldse. Ja Sa ei näegi teda enam kunagi.

Nad pidi järgmine nädal kokku kolima.

Ma kardan nüüd koguaeg, et Duciga juhtub midagi.

No comments:

Post a Comment