Tuesday, January 23, 2018

nöel.

Ma ostsin eelmisel aastal koju kolm pildialbumit ja olen selle üle väga õnnelik. Uskumatult palju rõõmu pakub juhuslikult albumi avamine ja samas on natuke bitter sweet, kui kiiresti paar kuud vanad mälestused ununema kipuvad ilma piltideta. 

Need kolm albumit - üks on polaroidide jaoks, teine on igapäevaste- ja reisipiltide jaoks ning kolmas on mu lemmik - see on album, kus on pildid ainult Ducist. Söömas. Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes armastaks nii palju süüa ja oleks seejuures nii kõhna kehaehitusega. Friik. Mõte tuli sellest, kui avastasin ühel hetkel, et mul on telefonis väga palju pilte sellest, kuidas ta parajasti sööb. Ja siis käisime tema vanemate juures ja märkasin piltidel sama mustrit: kõik matkavad, väike Duc istub kivil ja sööb kooki. Teised ehitavad rannas liivalossi, väike liivane Duc istub ja sööb küpsist. Kogu pere poseerib maja taustal, Duc ja tema vend söövad saia jne. 

Kui juba pildid nii palju rõõmu toovad, siis sama on ka mälestuste lugemisega, nii et siin ma olen.

Nagu ma varem mainisin, otsustasime seekord jõulud Prantsusmaal veeta. Teekond sinna ja tagasi oli üsna vaevaline, kuna meil oli Münchenis mõlemal korral 2-6 tunnine layover. Lennukis seejuures oli põnev. 
lennujaamamammut

Nimelt meist kaks rida eespool istus üks noormees, kes oli väga elevil ja muudkui huilgas: ''DAH? Da! Däh? Dah?'', nii et ma puusalt eeldasin, et ta venelane ja on elevil ja niisama lõõbib oma perega. Ühel hetkel, kui olime seda juba pool tundi kuulanud, torisesin vaikselt Ducile: ''Are they retarded or something?'', mille peale Duc vajus väga madalale ja sosistas: ''Liis, I think he is.'' Ma kohe ei registreerinud ära ja mõtlesin, et Duc on lihtsalt samamoodi frustreerunud ja toriseb vastu, aga õnneks järgnevad kolm sekundit olid piisavalt kandvad, et mulle mu enda sõnade tõsidus kohale jõuaks. Jep, tüüp oli veidi lihtne, aga piisavalt okei, et ise tualetis käia ja stjuuardessidega flirtida. Rääkida lihtsalt ei osanud, vaid TERVE reisi vältel kuulsime erinevaid emotsioone, millest esimesel kohal oli juba mainidud ''DÄH?'', siis ''UH! Uh'' ja kui me parajasti pilvedest läbi lendasime ''Vuuuuuush wuuuuuussssh ssshhh'' ja noh, siis see, mille peale mina lõpuks murdusin ja ei suutnud enam tõsist nägu teha: ''Wuiiiii!''

No ma ei tea, inimene on täiesti adekvaatne ja lihtsalt väga elevil ning õnnelik. Miks peaks terve lennuk tegema näo, et nad ei märka midagi, kui absoluutselt terve lennuk kuulis teda. Miks peaks haletsema ja ignoreerima? Inimene on terve ja õnnelik. Ja nagu ma juba lennukis ütlesin - me oleks samasuguseid hääli teinud, kui teisi kõrval poleks. 

Igatahes Lyonis võttis Duci vend meid peale ja terve tee autos huilgasime me samamoodi.

Esimese õhtu olime Lyonis ja järgmisel päeval sõitsime maamajja Saint-Appolinard'i, kus ma esimesed kuus tundi kamina ees keras olin. Hiljem käisime korra kirikus, mis tegi Duci ema väga õnnelikuks. Ja mu oli lihtsalt huvitav. Sealses kirikus olid preestrid kahtlaselt noored ja iga natukese aja pärast pool publikust põlvitas maha ja hakkas palvetama. Eestase jaoks suht ebamugav olukord. Pole enne näinud tikkkontsade ja miniseelikuga noort ema kiriku kivipõrandal põlvitamas.


vaade ülbitses
need värvid
pesa

Järgmistel päevadel hulkusime ringi ja sõime. Ma olen aus - ma ikka väga igatsesin eesti jõululauda. Prantsusmaal oli põhirõhk salatil ja maiustustel(juust ja sai on nagunii koguaeg teema), seejuures nad ei tee kunagi piparkooke. Jõuluõhtul sõimegi värset salatit ja kastaneid. Ma polnudki varem sellisel kujul kastaneid saanud ja päris põnev oli, aga ikkagi - hapukapsast ja seapraadi! Magustoiduks oli jäätisetort. Ja siis Beni ema tehtud beseed ja apelsinikoored tsokolaadis.

Jõuluõhtu oli väga nunnu. Duc on muidugi psühhopaat ja tegi mulle varem kingituse ära, milleks oli X, lihtsalt selleks, et ma saaksin tööl paremaid pilte teha, khm. See on ülimalt ekstra, aga ma olen ikkagi väga tänulik, sest telefon on mu elu kõvasti lihtsamaks teinud. Siiski - ma olin samaväärselt õnnelik oma käsitsi tehtud teki, raamatu ja elektrilise piimavahustaja üle. Saan nüüd iga hommik kodus soja matchat teha, pidu!

Aeg lendas ja peagi olimegi tagasi lennujaamas. Istume oma värava juures, süda söömisest paha, kui Duc järsku sosistab: ''Liis, he's flying with us again!'' Ma veits segaduses, kellest on jutt, aga fokuseerisin ikka ära, et teisel pool saali istub üks noormees seljakotiga, kuhu on tema nimi suurelt peale kirjutatud. Wuii! Seekord ta enam nii rõõmus ei olnud ja mina teda lennu vältel ei kuulnud kahjuks.

Megahea oli koju jõuda.








No comments:

Post a Comment