Tuesday, October 31, 2017

flowers to Algernon.

Meil on kombeks igal pühapäeval vanalinnas ringi siiberdada, käia disainipoodides, kus kaup juba pool aastat ei muutu ning pärast mõnusat lõunasööki lõpetada Rahva Raamatus. Tuhlasime erinevaid raamatuid, kui Tom järsku soovitas Ducile Daniel Keys'i raamatut ''Flowers to Algernon''

Esimese asjana jäi silma, et tegu on lühida science fiction looga, mis minusuguse eelarvamustega trolli tavaliselt eemale peletab, aga mõistus sai võitu ja miski kirjelduse juures kõnetas mind.

Raamat räägib mehest nimega Charlie Gordon, kes on sündinud erakordselt madala IQ'ga, mis omakorda teeb temast ideaalse kandidaadi teadlaste jaoks, kes otsivad katsejänest enda teadustöö tarbeks. Eksperimentaalne ajuoperatsioon peaks tõstma Charlie intelligentsustaset - esmane katse valge laborihiire Algernoni peal oli igati edukas. Operatsiooni järel hakkabki Charlie järk-järgult arenema, kuni ühel hetkel ületab ka teda ümbritsenud arstide võimeid. Kõigile näib, et on tehtud suur läbimurre, kuni Algernoni seisub hakkab järsult halvenema...

Ohkama paneb, tead. Raamatu võib läbi lugeda ühe õhtuda, kuna ta on Charlie päeviku formaadis, mis on ideaalne lahendus edastamaks inimese intelligentsust ja mõttemaailma, tundeid - kõike seda segadust,  mis kaasneb sellise eksperimendiga. Kirjastiil on ladus ja kõnekas, aga terve raamatu vältel on üsna... raske olla. Nii põnev ja mingil hetkel on Charlie üle loomulikult ka hea meel, aga see möödub kiiresti, sest kõik tema elus kõneleb, kui vale see on.

Siit võib ju edasi aretada iganenud teemat, et kas inimene peaks sekkuma sellesse, mis on kord juba loodud. Jah, kui see on parema homse nimel? Aga kui me ise ka ei tea, mis meile hea on? Kunagi lugesin kellegi mõttekäiku, et inimene on nagu koer. Ja mina ei anna oma koerale šokolaadi, kui väga ta ka seda ei ihaldaks ja nuruks, sest ma tean, et see on talle halb. Samamoodi teab ka hm.. universum?, mis on meile hea ja mis halb. Peame lihtsalt veidi rohkem usaldama kõike seda, mis meie ümber toimub ja enda nõrkustes tugevusi nägema.

Hiljuti kuulasin ka Alan Wattsi loenguid ja kui ta parajasti arutles elu mõtte üle, jäi mulle kõrvu hea võrdlus - elu on nagu muusika. Eesmärk pole võidu lõpuni jõuda - muidu oleksid kõik orkestilood ülikiired. Muusika eesmärk pole ka midagi leida ega tõestada. Ainus eesmärk on nautida, while it's there. Laulda kaasa, tantsida... nautida.

Aga no püüa Sa seda seletada Aafrikas nälgivatele lastele või kuumarabandust saavale jääkarule. Ei päde.

🐭


No comments:

Post a Comment